Õiglus vabadusele hõlmab ka õigust usuvabadusele. Ka sel juhul olid põhiseaduse valmistajad väga erilised, et seda selgelt öelda. Olete 2. peatükis juba lugenud, et India on ilmalik riik. Enamik Indias, nagu mujal maailmas, järgib erinevaid religioone. Mõni ei pruugi uskuda ühegi religiooni. Sekularism põhineb mõttel, et riik on mures ainult inimeste suhete, mitte inimeste ja Jumala vaheliste suhetega. Ilmalik seisund on selline, mis ei kehtesta ühte usundit kui ametlikku religiooni. India sekularism praktiseerib põhimõttelise ja võrdse kauguse suhtumist kõigist religioonidest. Riik peab olema kõigi religioonidega tegelemisel neutraalne ja erapooletu.
Igal inimesel on õigus tunnistada, praktiseerida ja levitada usundit, millesse ta usub. Iga usurühm või sekt on vabadus oma usuasjadega hallata. Õigus levitada oma usundit ei tähenda aga seda, et inimesel oleks õigus sundida teist inimest oma usu, pettuste, kutsumise või aukude abil oma usundisse pöörduma. Muidugi on inimene vabadus muuta religiooni omal tahtel. Religiooni harjutamise vabadus ei tähenda, et inimene saaks religiooni nimel teha kõike, mida ta soovib. Näiteks ei saa ohverdada loomi ega inimesi pakkumistena üleloomulikele jõududele või jumalatele. Religioossed tavad, mis käsitlevad naisi madalamate või naiste vabadust rikkuvatena, pole lubatud. Näiteks ei saa lese sundida pead raseerima ega valgeid riideid kandma.
Ilmalik olek on see, mis ei anna mingit privileegi ega soosimist ühegi konkreetse usundile. Samuti ei pane see inimesi, keda nad järgivad, ja diskrimineerige inimesi. Seega ei saa valitsus mitte ühegi inimesega maksta mingeid makse = konkreetse religiooni või religioosse e-institutsiooni edutamise või hooldamise eest. Valitsuste haridusasutustes ei tohi olla mingeid usulisi õpetusi. Haridusasutustes, mida hallatakse = eraorganitega, ei tohi inimest sunnitud osalema üheski religioosses juhendamisel ega religioossetel kummardamisel.
Language: Estonian