Ehkki portree või kuju kaudu on joonlaua esindamine piisavalt lihtne, kuidas saab rahvale näo anda? Kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi kunstnikud leidsid väljapääsu rahva isikustamisega. Teisisõnu esindasid nad riiki justkui inimene. Seejärel kujutati rahvuseid naisfiguurina. Naisvorm, mis valiti rahva personifitseerimiseks, ei seisnud reaalses elus ühegi konkreetse naise ees; Pigem püüdis see anda rahva abstraktsele ideele konkreetne vorm. See tähendab, et naissoost kujust sai rahva allegooria.
Te meenutate, et Prantsuse revolutsiooni ajal kasutasid kunstnikud naissoost allegooriat selliste ideede kujutamiseks nagu Liberty, Justice ja Vabariik. Neid ideaale esindati konkreetsete objektide või sümbolite kaudu. Nagu te mäletaksite, on vabaduse atribuudid punase korgi ehk purunenud ahel, samas kui õiglus on üldiselt silmadega naine, kes kannab paar kaaluvat kaalu.
Sarnaseid naissallegooriaid leiutasid kunstnikud üheksateistkümnendal sajandil rahva esindamiseks. Prantsusmaal ristiti ta populaarseks kristlikuks nimeks Marianne, mis rõhutas rahva rahva ideed. Tema omadused olid koostatud Liberty ja Vabariigi omadustest – punane kork, trikoloorist, kokaadist. Avalikesse ruutudesse püstitati Marianne’i kujud, et tuletada üldsusele meelde ühtsuse riiklikku sümbolit ja veenma neid sellega samastuma. Marianne’i pilte märgiti müntidele ja templitele.
Sarnaselt sai Germaniast Saksa rahva allegooria. Visuaalsetes esitustes kannab Germania tammelehtede krooni, kuna Saksa tamm tähistab kangelaslikkust.
Language: Estonian