Hea koht alustamiseks on toidutootmise ja tarbimise muutuv muster tööstuslikus Euroopas. Traditsiooniliselt meeldis riikidele olla toidu osas isemajandav. Kuid üheksateistkümnenda sajandi Suurbritannias tähendas toidu iseseisvus madalamat elatustaset ja sotsiaalset konflikti. Miks see nii oli?
Rahvastiku kasv XVIII sajandi lõpust oli suurendanud Suurbritannias toiduterade nõudlust. Linnakeskuste laienedes ja tööstuse kasvades tõusis nõudlus põllumajandustoodete järele, tõstes toidutera hinda. Maapealsete rühmituste surve all piiras valitsus ka maisi impordi. Valitsusel seda teha lubanud seadusi tunti üldiselt kui maisiseadusi. Kõrgete toiduhindade pärast sundis töösturid ja linnaelanikud maisiseaduste kaotamist.
Pärast maisiseaduste lammutamist sai toitu Suurbritanniasse odavamalt importida, kui seda saaks toota riigis. Briti põllumajandus ei suutnud impordiga konkureerida. Nüüd jäeti harimata maapiirkond ning tuhanded mehed ja naised visati töölt välja. Nad tungisid linnadesse või rändasid välismaal.
Toiduhindade langedes tõusis Suurbritannias tarbimine. Alates XIX sajandi keskpaigast tõi Suurbritannias kiirem tööstuskasv ka kõrgema sissetuleku ja seetõttu rohkem toidu impordi. Kogu maailmas – Ida -Euroopas, puhastati Venemaal, Ameerikas ja Austraalias – maad ja toidutootmine laiendati Briti nõudluse rahuldamiseks.
Sellest ei piisanud pelgalt põllumajanduse maad. Põllumajanduspiirkondade sidumiseks sadamatega oli vaja raudteesid. Uute lastide saatmiseks tuli ehitada uusi sadamaid ja vanad laiendada. Inimesed pidid elama maale, et neid kasvatada. See tähendas kodude ja asunduste ehitamist. Kõik need tegevused omakorda vajasid kapitali ja tööjõudu. Kapital voolas sellistest finantskeskustest nagu London. Nõudlus tööjõu järele kohtades, kus tööjõudu puudusid – nagu ka Ameerikas ja Austraalias – viis rohkem rännet.
Ligi 50 miljonit inimest emigreerus Euroopast Ameerikasse ja Austraaliasse XIX sajandil. Arvatakse, et kogu maailmas on umbes 150 miljonit lahkunud oma kodust, ületanud ookeanid ja parema tuleviku otsimisel maismaa üle maal.
Nii oli 1890. aastaks kujunenud ülemaailmne põllumajandusmajandus, millega kaasnes keerulised muutused tööjõu liikumise mustrites, kapitalivoogudes, ökoloogiates ja tehnoloogiatoit ei tulnud enam lähedal asuvast külast ega linnast, vaid tuhandetest miilidest. Seda ei kasvatanud talupoeg oma maad, vaid hiljuti saabunud põllumajandustöötaja, kes töötas nüüd suures talus, kus ainult põlvkond tagasi oli tõenäoliselt mets. Seda veeti raudtee, mis oli ehitatud just selleks eesmärgiks, ja laevade abil, mida neil aastakümnetel üha enam mehitasid Lõuna-Euroopa, Aasia, Aafrika ja Kariibi mere madalapalgalised töötajad.
Osa sellest dramaatilisest muutusest, ehkki väiksemas mahus, toimus Lääne -Punjabis lähemal. Briti India valitsus ehitas siin niisutuskanalite võrgustiku, et muuta poolraatjäätmed viljakateks põllumajandusmaadeks, mis võivad eksportimiseks nisu ja puuvilla kasvatada. Kanalikolooniad, nagu nimetati uute kanalite poolt niisutatud alad, asustasid talupojad Punjabi muudest osadest.
Muidugi on toit vaid näide. Sarnast lugu saab rääkida puuvillale, mille kasvatamine laienes kogu maailmas Briti tekstiilitehaste toitmiseks. Või kumm. Tõepoolest, nii kiiresti kui piirkondlik spetsialiseerumine kaupade tootmisel arenesid, et aastatel 1820–1914 on maailmakaubandus hinnanguliselt korrutatud 25–40 korda. Ligi 60 protsenti sellest kaubandusest moodustas „põhitooded” – see tähendab põllumajandustooteid nagu nisu ja puuvill ning mineraalid, näiteks kivisüsi.
Language: Estonian